Jeerum, jeerum, ma ei saa aru mis toimub. Ma võiks juba terveks saada. Ausalt ka ma enam ei jaksa köhida.
Ma pole ammu nii haige olnud. Kui köhahoog peale tuleb, siis on ikka päris tükk tegemist , et pidama saada. Ja oma ninast ma ei räägigi. Ainuüksi mõte sellest, et pean ZEWA SOFTIS'ega oma nina puudutama ajab juba judinad peale. Jah, paber on mõnusalt pehme ja puha, aga minu nina on juba nädal aega järjest jooksnud nagu mahlakask ja hetkel saab ainult unistada tervest nahast nina all ja selle ümbruses. Õnneks avastasin beebikreemi, mille siit Norrast Ameliale soetanud olin- Repair Creme. Sellega vakselt tohterdan ennast :) Aga passipilti ei läheks küll hetkel mingi hinna eest tegema.
Ise siin mõtlen endamisi, et kas see on minu keha kättemaks mulle, et ma pärast nii pikka aega tubli olemist oma keha kõiksugu jamaga mürgitama hakkasin. Ikka nisutooteid ja siis natuke magusat ja siis jälle nisu ja siis jälle magusat....JULM.
Eile oli meil tõsine sushi maraton. Terve perega möllasime laua ääres ja voolisime sushi makisid teha :) Maitse oli võrratu! Seekord ainsaks asjaks, mille kallal nuriseda sai oli riis. Njahh, sushi kõige tähtsam komponent seekord ei õnnestunud nii nagu peab. Jäi veidike krõmps. Ise arvan, et asi selles, et kuna riisi kogus oli seekord suurem, siis sealt see kala sisse tuligi. Aga pole hullu- võrratud olid nad ikkagi :)
Eilne maraton oli mulle piiriks-taipasin, et nii enam edasi ei saa. Olen taaskord olukorras, kus iga päev leian uue vabanduse, et homme olen tubli. Nii enam tõesti ei saa. Varsti olen seal tagasi, kus alustasin...
Kusjuures peaks mainima, et hästi raske on taas oma toitumisrutiini tagasi saada. Nagu alkohoolik, kes on astunud korgile ja enam tsüklist välja ei saa. Jube lausa .
Lobisesin täna FB's sõbraga, kes samuti jälgib kava ja tal õnnestus mulle oma toetavate sõnadega mõistus pähe panna. Aitähh sulle, Helen :)
Võib- olla oligi asi selles, et olin vaikselt sattunud juba masendusse ja selle asemel, et seda endale tunnistada, rahuldasin ma oma söögiisu kõiksugu ebatervislikuga, lootes kuidagi lohutust leida... IRWWWW, ma ise ka ei usu, mida ma suust välja ajan. Ma pole ikka veel enda emotsioonisöödikust kuradikesest jagu saanud ja aegajalt tuleb ta mind kimbutama. Deem, Triin..... saa üle sellest ükskord ja võta ennast lõplikult kokku !!!!!!
Õnneks olen väikese edusammu praeguseks teinud. Ma ei pea ütlema, et hakkan homsest tubliks. Tegin seda juba täna hommikul.
Alusatsin hommikut kohvi ja kaerahelbepudruga , mitte küllusliku nisuleivakesega :)
Ja ka lõunaks oli tervislik juurviljasupp .
Aga kuna tean, et see taas alustamine / jätkamine valmistab mulle kindlasti veidike raskusi ja võib tekkida olukordi, kus võin alla anda, siis selleks et seda ei juhtu, otsustasin teha seitsme päevase blogipostituste perioodi enda jaoks. Iga päev ma postitan,kuidas mul läheb... ja nii 7 päeva järjest. Siis ei saa tekkida käegalöömise tunnet, kuna ei ole väga meeldiv postitada selliseid postitusi, kus pealkirjaks on ,,PÕRUSIN,, .
Niisiis homsest tuleb igapäevaselt üks postitus ja nii seitse päeva järjest.
Meie eile sushiralli. Kogus oli suur ja maitseelamused võrratud.
Näitan ka vahepeal, milliseks ennast söönud olen. Kõht on mõnusalt uuesti ette tulnud. Nüüd tuleb taas tubli olla ja mitte enam alla anda- soov ennast korda saada on suur.
Nagu naljanmber, aga miskit ikka.
Oma väga tõbise olekuga suutsin täna just nii palju. Tempo oli aeglane ja tegemist oli rohkem jalutamisega, aga oli ülimalt mõnus tunne oma paks tagumik taas õue vedada.Ma pole ennast siiski korralikult liigutanud ajast, mil Eestisse läksin. Lausa häbi on....
Minu tänane lõuna- puhas juurviljasupp, ei miskit liha ega midagi, kuna külmkapis miskit sellist polnud, mida ma süüa võiksin ja no viinerit ma ka supi sisse panema ei hakanud, sest viiner pole liha!
