Natuke pildimaterjali.

Olen kõndimise endale uueks elustiili osaks võtnud. Pisikese piigaga on hea minna õue, kui tal uneaeg tuleb- mõlemad on siis õnnelikud. Laps saab värskes õhus magada ja emme saab jalad taguotsa alt välja.

Pildil on näha siis üks tõusudest, mida vallutan oma jalutuskäigul. Viimasel ajal olen seda teekonda käinud ühe jalutuskorra jooksul kaks korda, siis saavad lihased ikka vatti :) Kindlasti ei lähe ma mäkke jalutades, ikka tempo on sees koguaeg :)

 Minu eilne lõunasöök.
Jääsalat, paprika, kurk, tomat, küüslaauk ja tuunikalakonserv.
Tuunikalakonservi vees võib süüa, aga eelistama peaks siiski värsket kala:) .

Tõestus siis sellest, et kõndides on mul tempo sees. Ei käi niisama rahulikus tempos jalutamas :)

 Vahepeal tekkib suur tahtmine ennast jäädvustada, et ka ise näeks muutust. Peeglist seda muutust nii ei tähelda, sest näen ennast igapäevaselt ja silm harjub ära selle vaikse kahanemisega. :) Aga kui vaadata piltidelt protsessi kulgu, siis on tulemused vägagi märgatavad.

Ka eile sai pärast pilatese treeningut värskes õhus üks pikk jalutuskäik tehtud. Tunnen, kuidas iga päevaga aina rohkem jaksan ja ma lausa pakatan rõõmust ja energiast. :)















Minu eilne õhtusöök.
Jah, eile oli totaalne kalapäev :) Juurviljad ja Steinbitfilet- see siis merihundi filee. Soovitan soojalt, väga maitsev valge lihaga kala on.
Perele serveerisin kala kõrvale peekonit ja krõbedaid kartuleid ja juurvilju. Ise olin taaskord korralik ja sõin väga tervislikult!

Muusikaline vihje, mis mängib mul klappides, kui jalutan- millega tempot hoian:

https://www.youtube.com/watch?v=oxqnFJ3lp5k
https://www.youtube.com/watch?v=aj2pD7xgHkE
https://www.youtube.com/watch?v=fXSYYOagJ6g
https://www.youtube.com/watch?v=t4H_Zoh7G5A   ( selle looga tekkib alati selline tunne,et tahaks klubisse minna ja lasta muusikal oma keha juhtida)









Igaljuhul olen endiselt indu täis ja pingutan ikka korralikult, et vabaneda nendest koledatest ülekilodest. Ma ei anna alla ja tean, et seekord jõuan sihile!
Ja pealegi, see enesetunne, mis iga päevaga aina paremaks veel muutub, räägib juba enda eest.

Kunagi ei ole hilja alustada. Esimesed kuud on rasked- oma elustiili totaalne muutmine tekitab parasjagu palju raskusi. Sest menüüst on väljas kõik need asjad, mille järele paar kuud tagasi käsi haaras ja suu matsus.
Aga uue rütmiga harjub peagi ja see PAI, mis sissesöödud toiduga oma kehale tehtud saab, mõjub nii hästi, et üsna pea hakkab keha ka positiivset tagasisidet saatma langeva kaalu ja vähenevate mõõtude näol.
Mul on endaga kokkulepe, et kuna mul nüüd kogused paigas ja ma tean, kuidas ja kui palju süüa, siis ma ennast igapäevaselt enam ei kaalu. Kaalun korra nädalas!
Esmaspäeval on mul taas see päev, mil astun kaalule ja otsin sahtlist välja mõõdulindi, et mõõdud paberile panna.

Seni aga ikka kükid, kõhulihased , pilates ja kõndimine :)

Edu meile kõigile!!!!

Vahvat sünnipäeva :) ( tagasivaade minu eelnevatele nõrkustele)

Teen ka täna väikese postituse :)
Eilse jutu võtaks taaskord kokku sellega, et päev sai õhtusse saadetud mõnusa 5-e km ringiga suusarajal. Mina endiselt vankrit mägedest ülesse nügides ja tõusudest jooksujalul alla tuisates :)
Õhtusöögiks oli tuunikala köögiviljadeda.

Täna olin taaskord pilatese lainel. Ja ma tõesti tunnen, kuidas iga päevaga aina tugevamaks ja painduvamaks muutun. See on fantastiline tunne!!!
Mõnus on ka see, et püksid, mis alguses jalga ei läinud, hakkavad ka juba märku andma sellest, et muutused toimuvad ja püksipepu hakkab juba kotti vajuma:) Juhheiii...
 Riided ,mis juba aastaid  kapis nuruvad, et neid selga pannakse, saavad peagi rakendust ... veidike veel ja see on võimalik :)

Vaataksin siis ausalt tagasi  möödunud kahele kuule. Mis on olnud minu jaoks raske, millega harjumine võtab aega ja mis tekitab tagasilööke.

Olen terve elu olnud suur magusasõber. Raske oli neist loobuda, kuid see oli vajalik, et oma võdisevast ja tselluliidist pungil polster kehalt eemaldada. Oi kui kerged olid need kilod tulema, läheks ka sama lihtsalt. Tuleb aega varuda, küll ma neist jagu saan :) .

Teiseks nõrkuseks olid mul värskelt küpsetatud saiakesed ja koogid. Kuhugi poodi sisenedes oli raske vastu panna neile ahvatlustele, kui nende lõhn oli juba ajju saatnud signaali, mis suus mahlad jooksma pani. Nii mitmelgi korral tulin poest välja kaotajarollis iseenda üle, kotis pirukad ja koogid, millega enda keha koormama hakata.
Ja muidugi oli vahepeal hull nõrkus energiajoogi järele, mis otse loomulikult mürgitas keha ikka igas võtmes.
Minu suur probleem oli see, et ma ei söönud hommikust. Mulle hakkas vastu ainuüksi mõte hommikusöögist. Minu hommikusöök oli tavaliselt lõuna ajal, ja siis ikka rohke saia, keeduvorsti jne toitudega. Ikka selliste toitudega, mis andsid energiat ainult polstri kasvatamiseks.
Suur probleem oli kindlasti ka toidukogustes. Nii mitmelgi korral, kui taas alustasin, uurisin ikka erinevatest allikatest ka veidi toitumise kohta. Mulle ei mahtunud pähe see, et tuleb süüa kolm korralikku toidukorda ja üks oode. Tundus kuidagi palju. Tekkis küsimus, et miks ma siis kaalust juurde võtan, kui söön vahest ainult korra päevas?! Loomulikult oli asi selles, et minu potrsjonid olid liialt suured ja kui olla söömata terve päev ja siis enne magamaminekut kõht nii punni süüa, et ei jõua liigutadagi, siis jahhh, pole ime, kuidas need kilod tulid.
Olen oma elu kooksul proovinud kõiksugu ektreemsusi. Paastupäevi- päeva jooksul tarbisin ainult vett, tehes nö puhastust oma organismile. Igasugi dieete, mis Internetist leida võis jne. Jah, ma saavutasin tulemusi. Aga sama kiirelt, kui need kilod läksid, tulid nad ka tagasi.

Hetkel on käsil kindlasti elustiili muutmine, mitte järjekordne dieet. Seepärast see veidike ka raskusi valmistab mulle, kuna lisaks toitumisharjumuste muutmise ja füüsilise aktiivsusele on vaja tööd ka iseenda mõttemaailmaga. Kui mõtted on suunatud õigesti, ei juhtu ka libastumisi.

Mina olen võtnud eesmärgi, et tulgu nii suur isu kui tahes magusa järgi, siis ma teen selleks kõik, et ma ei murduks. Kui ma olen suutnud kuu ja mõned päevad peale vastu pidada, siis kindlasti luban endale ühe ilusa õhtu sushi restoranis koos kalli õe ja emaga kui Eestisse saabun. Loomulikult ei kavatse ma seal hulluks minna ja segi süüa ennast- mõte on enne korralik trenn teha päeval, siis ennast kaunilt riidesse sättida ning  minna nagu kultuurne inimene toitu nautima- hellitama oma maitsemeeli hõrgutava sushiga.

Olen nii kaua juba vesistanud selle järele :)

Aga jah, minek saab teoks ainult siis, kui olen tubli.... seega, edu mulle :)
Hetkel olen aga endiselt indu täis ja annan endast kõik, et see ilus õhtu teoks saaks :)

Ja pealegi ootan juba õe ja tema peegelkaameraga kohtumist, et endast vahvaid pilte saaks:)

vot nii :)

Uus nädal- uued pingutused ja saavutused.

Ongi käes uus nädal. Mõtted on endiselt positiivsel lainel:) . Tean, et seekord saavutan oma soovitud tulemused ja kui need saavutatud, jään endiselt tervislike eluviiside suureks kummardajaks.
Jah, tee on veel pikk, aga see ei hirmuta mind. Võtan seda kui rännakut iseenda tundmaõppimiseks ja püüan iga päev olla veidike parem ja ilusam MINA.
Eilne päev oli endiselt mõnusalt sportlik. Ei miskit ülemäärast. Mõnus jalutamine taaskord oma piigadega suusarajal, nautides värsket õhku ja imetledes seda kullakera, mis iga päevaga  aina rohkem meile taevalaotusest soojendavaid kiiri saadab, küllastades meid d-vitamiiniga :)
Toitumine oli taaskord 100 % nii nagu see on kavas ette määratud :) Õhtune hautatud liha brokkoliga oli suusulav ja maitses imehästi. Kokaks oli loomulikult minu kallis mees. Tema juba oskab lihaga teha imesid :)

Eilne tulemus kõndimisega:

Lisaks tegin õhtul veel 42 min. pilatest (SlimDown). Eile päev oli taaskord edukas:)

Ja siis tänase päeva juurde. Hommik algas minu jaoks imeliselt. Nimelt oli aeg kaaluga tõtt vaadata ja oma mõõdud võtta.
Täna hommikul oli minu kaaluks 88,5! Juhheiiii, ma kaalun nüüdseks vähem, kui rasedaks jäädes :) Olen kahe kuuga kaotanud 10,4 kg.
Keha on teinud samuti läbi päris korraliku muutuse. Enam ei jää kõhupekk kummardades ette, see muutub iga päevaga aina väiksemaks, ja peagi on see ajalugu :)

Mõõtudest siis täpsemalt:
Vöö oli alguses 100, nüüd on 90. Puusa ümbermõõt oli 112, nüüd on 104.
 Muutused on :)
See motiveerib mind aina edasi minema ja seda ma ka teen. Sellistel hetkedel, kui saad tunda edu, pole ka mingisuguseid isusid :)

Täna olen jõudnud tegeleda Pilatesega. Plaan ka õue ringile minna taas :) Enne vaja veel toimetada veidi.
Lisan mõned pildid siis, mis muutused on toimunud :)

Nii,et aina edasi .... ja ei sammukestki tagasi :)

Kevadine laupäev.

Õhus on tõesti kevadet.

 Seda kinnitab sulav lumi ja siristavad linnuparved, kes kevadisi lauluviisikesi laulavad :) Ja ka kajakad on loomulikult majade juurde hakanud rändama- nende suvist kisa ei anna millegagi võrrelda kui neil pojad on :) Mäletan eelmist suve veel väga selgelt :)

Mõtted liikusid kohe õue mineku peale, kui päike mägede tagant piiluma hakkas. Aga nii mõndagi oli veel vaja enne teha.
Meespere läks taas tööle ja mõtlesin siis, et kasutaks ära võimalust, et Angelica kodus on ja otsustasin teha pilatest.
Ojaaa, endiselt oli meil nett maas ja näppasime taaskord naabri oma.
Täna venitas isegi youtube videod välja.Jah, vahepael küll kiilus kinni. Ja oi, kuidas Angelica sai naerda, kui ma nagu kivikuju liikumatult mingis asendis pidama jäin, sest video toppas :)
 Aga lõpptulemusena sai treening edukalt tehtud ja enesetunne oli taaskord super :)

Tunnen ennast trenni tehes juba palju tugevamana ja enam ei tundugi see nii raske - jah, higistama ajab korralikult ja üks harjutus on siiani veidi raske, kuid küll see ajapikku muutub :)

Kes soovib enda kehale mõnusat ja kehavormivat treeningut, siis järgnev link on just teile :)

https://www.youtube.com/watch?v=lqp9iWsvbeQ

see on tõesti hästi mõnus tegevus endale päevakavasse juurde :)

Peale pilatest otsustasin minna veel ka kõndima. Täna tegin seda veidi rahulikumas tempos ja läbisin väiksema vahemaa. Aga ega trenni tulebki teha arukalt, üle ka rapsida ei tasu :)

Jalutuskäigult tulles asusin endale lõunat tegema. Juhheii, täna oli supipäev!
Kasutasin supi sisse ära eilse ahjulõhe. Valmis imemaitsev juurviljasupp lõhega- see oli tõesti njämmm :)
Näen juba ise ka enda pealt, et see kõik tõesti toimib. See on super tunne!
Kummardades ei ole enam ees seda suurt kõhtu, mis nagu svamm ees oli, takistades kiiremaid liigutusi.

enesetunne muutub iga päevaga aina paremaks:)

Meie pisipiiga Amelia on nii tubli. 12. märtsil saab ta juba 6 . kuuseks. Ta tõuseb juba täiesti käpukile ja proovib roomata.Mööda põrandaid veereb ta juba nädalaid- viimasel nädalal eriti aktiivselt. Kohe üldse ei püsi tekkide peal. Talle endale pakub ka palju nalja, et ta väga lühikese ajaga suudab meetreid edasi liikuda :)

Nii tublidel tüdrukutel peab tubli ema olema- nii, et pean aina edasi püüdma :) ja seda ma ka teen :)

Reede - teine postitus (Angelicaga suusamäel)

Jah, kirjutasin täna juba oma tegemistest, aga tunnen, et tahan veel kribada. :)

Ei tasu poolest päevast oma tegemisi blogida, kui päeva lõpuni veel palju aega ja kõike võib juhtuda.)

Niisiis, kui Angelica oli koolist koju jõudnud ....   (tal algas täna Norra koolis koolivaheaeg.....juhheiii,saame terve nädala osaleda Ambla kooli tegemistes)

....kui Angelica kõju jõudis, sadas veel lahinal vihma. Nukrus lapse silmades rääkis enda eest, kui kahju tal oli, et suusatama minna ei saa. Tajusin seda nukrust ja ilmselt hakkas ka ilmataadil lapsest kahju, sest ohh seda üllatust, vihm rauges ja isegi päike piilus kuskilt mägede tagant :)

Läksin siin Angeliga juurde ja alustasin vestlust. Küsisin, et mida ta avab sellest, et läheme kontrollime olukorra üle, mis vihm ja plusskraadid suusarajale teinud on. Sain kaugele kostva ja õnneliku hüüde:" Jaaaaaaaaaa, muidugi!!!"
 Nii me siis asusime taas teele, suusad kaenlas ja nägu naerul. Sõidu- ja kõnnitee olid justkui lumest puhtaks pestud, tänavavahelised teed olid ülimalt libedad, kuigi peenikest killustikku oli ohtralt puistatud.
Nii me siis kõndisime ja uisutasime, hingest lootes, et suusarajad alles oleks.
Pika uisutamise peale jõudsime lõpuks kohale.
Ja vihm oli küll korralikud puremisjäljed suusarajale jätnud, kuid ometigi oli sellest siiski miskit alles :)
Järjekordne rajaläbimisseiklus võis alata. See oli seekord muidugi märksa ekstreemsem, kuna nii mitmedki kohad rajal olid kiilasjää all. Lisaks sellele olid suured augud lume sisse sulanud raja kõrval, kus vesi mõnusalt oma teed vulises.
Loomulikult olin mina ka seekord vankriga. Ega me siis Ameliat saa seiklustest  ilma jätta :)

Imestan siiani, kui hästi Angelica suuskadel püsti püsib. Lausa lust on vaadata, kuidas ta mägedest alla vuhiseb. Nimelt siinsed suurarajad koosnevad enamus jaost tõusudest ja laskumistest, nii et väga nagu puhata ei saa :)
Angelica nautis  sajaga tänast sõitu.

Olime mõlemad nii õhinas, et suur uudishimu oli näha, kuhu need rajad edasi lähevad. See eeldas aga seda, et oli vaja lasta alla päris suurest mäest. Tükk aega mõtlesime ja kaalusime, kas minna või mitte. Hulljulge Angelica muidugi arvas, et oleks õige minna :)
Hirmu valmistas mulle see, et mäest laskudes suusaraja kõrval oli kohe järv. Paneb ikka ema südame värisema küll. Tükk aega hoidsin Angelical jopest kinni, et äkki ta ikka ei laskuks, ise veel teise käega samal ajal vankrit kinni hoides. Nii me siis kõõlusime seal nõlval, kuni lõpuks Angeliga hõiskas mulle, et ma ta juba lahti laseks....

Lasin, ja nii ta siis vuhises suurel kiirusel, jõudes minust väga palju ettepoole. Jah, ta jäi püsti! :)

Ja nii me siis seiklesime, aina kaugemale suusakeskusest.Koduküla Stamsundit ei näinud me juba ammu. Jõudsime ikka väga kaugele- aga väga kaunisse kohta. Suurarada kulges ümber järve ja see oli lihtsalt imeline :)
Ainuke asi oli see, et olime juba mõlemad suhteliselt väsinud, ja meil polnud aimugi, kuhu see raha meid lõpuks välja viib. Järgnesime aina tänavavalgustitele, mis suusarajale truuks saatjateks olid, ja lõpuks hakkasid paistma majad:)
Ohh seda rõõmu! Angelica juba kurtis, et tema jalad valutavad ja selg on väsinud. Igati arusaadav, ta oli tublit tööd teinud :)
Lohutasin teda, et veidike veel ja küll me jõuame kohale. Angelica siis naljatas, et äkki oleme me juba Leknesis. Seletasin talle, et see on võimatu. Sellepeale hakkas ta naerma ja ütles, et äkki üldse juba Lofootidelt lahkunud. Saime mõlemad naerda.
Ja juhheiii, jõudsime suure tanavani. Angeliga sai suusad jalast võtta ja suusasaapad  tavaliste jalanõude vastu vahetada.
Veidike veel jalutamist ja saime aimu, kus viibime. Meie rõõm oli suur, kui leidsime tuttava tee, mida mööda me kohalikus poes käime.
Igaljuhul väga vahva rännak oli. Kui ma hommikul kõndisin 9631 sammu, siis nüüd  kojujõudes oli meil läbitud 16 242 sammu.

16 242 sammu võrdub 12 181 m, kaloreid on põletatud 887 (arvan muidugi,et kaloreid on kulunud rohkem, kuna ega telefon ei tea,nendest tõusudest ja spurtidest miskit).
Õues veetsime täna 2 tundi ja 23 minutit :) Igati tervislik ma arvan.

Angelica on igaljuhul väga väsinud ja pikutab diivanil. Lausus tasasel häälel, et tal tuleb kindlasti täna hea uni.:)
Õhtu saab mõnusa lõpu tervisliku ahjulõhe ja juurviljadega, mis mul hetkel ahjus küpsevad:)
Vat selline põnev seiklus meil :)

 Need pildid on eile tehtud. Kuna minu telefon otsustas mulle täna teatavaks teha, et tema mälu on täis ja rohkem pilte tema teha ei kavatse.
Teen telefoni piltidest tühjaks ja kui me uuesti sellele retkele läheme, siis teeme uued jäädvustused :)
Nüüd tuleb  ainult lund oodata, kuna ilmselgelt paari päevaga on need rajad haitunud.

Juhheiii, reede !!!

Ja ongi uus päev, uuteks saavutusteks ja arenguteks :)

Täna kordasime sama teekonda mis eile. Kõndima läksime veidi enne üheksat hommikul.
Miks nii vara?
 Eile sai ilmateadet vaadatud ja see lubas , et alates kella 10. hakkab suur sadu.
Kuna mul internet hetkel puudub, siis videotrenni ma hetkel teha ei saa youtube vahendusel. Otsustasin ära kasutada vihmavaba momenti ja ajasime ennast Ameliaga õue.

Kindlasti tekkis küsimus, kuidas ma blogisse saan kirjutada, kui mul netti pole?!
Nu seda tänu sellele, et meil ulatub siia naabri wifi, ja kuidagi püüab seda, leheküljed küll venivad lahti, aga lõpuks siiski avanevad, ja see on ju peamine :) Videoga on aga teine teema-  kiiluvad kinni ka hakivad nii mis kole.

Ok, mis ma ikka jahun siin.
Räägin parem oma tänastest saavutustest.

Täna kõndisime maha 9631 sammu, see on taaskord peaaegu 8 km.
 Õue minnes oli ilm super, õhus oli tunda kevadet.
 Kõndima minnes panen pähe kapid ja kuulan muuskat, mis minu telefoni ajast ja arust tõmmatud on. Õnneks on seal üks selline album, kus on hästi tempokad lood. Muusikaga on kuidagi kergem liikuda. Olen eluaeg muusikat armastanud, ja mulle meeldib ennast muusika taktis liigutada.
Jah, tantsida küll pole siin kuskil, aga muusika taktis oma jalad taguotsa alt välja ajada ja tempokalt  kõndida saab ikka. Ja kusjuures see on päris suur väljakutse, püüdes kõndida muusika taktsis, kui see on ikka korralikult tempokas. Eriti kui on tõusud teel.

 Selle tee peal, mida kõnnin, on ühes suunas kaks tõusu. Üks ikka päris pikalt ja päris võimsa kalde all, teises suunas kaks väiksemat.
Kuidas ma siis täna neid tõuse vallutasin?

Proovisin mäkke minna sörkides,samal ajal  lükates enda ees vankrit. Oli päris väsitav ja koormav, aga vahespurdiks päris mõnus taaskord :)
Kui ma kõndimas käin, siis ei tee seda rahulikult. Kuna eesmärk on sellega pekke sulatada, siis hoian suht kiiret tempot. Peale spurte luban endal veidike taastuda ja sean oma sammud veidi aeglasemaks.

Meil oli koduni veel umbes pool kilomeetrit, kui hakkas hullult vihma sadama, seda siis koos lörtsi ja jäitega, ja ikka kohe väga korralikult.
Ja ilmateade oli ikka väga täpne. Lubas, et kell 10 hakkab suur sadu, ja nii oligi. Tsekkasin kohe, mis kell on, kui sadu hakkas. Kell oli 10.06 :D
Kõju jõudes olin taaskord läbimärg. Jope tilkus ja püksiteski võis vett välja väänata.Lisaks sellele, et vihm mind märjaks tegi, olin ennast ka kõndimisega nii higiseks ajanud, nagu oleks leiliruumist tulnud- see tähendab ainult üht, pekk sulab ja cm vähenevad.
Ikka aga aina edasi :)

Lisan veel ühe pildi võrdluseks, mis muutused on toimunud minuga alates  detsembri kuust:

Muutused on, aga tööd on veel palju... aga ma ei anna alla  :)

Tervislik neljapäev :)

Juba eile õhtul olin endale kindlalt plaani võtnud, et kui meespere on tööle läinud ja piiga kooli saadetud, võtame Ameliaga ette pikema jalutuskäigu.

Hommikut sai alustatud nii nagu viimased kaks kuus. Musta kohvi ja kaerahelbe pudruga. Kohv täiesti must, st. ilma igasuguse valge mürgita. Puder valmistatud veega, kuna ma tõesti absoluutselt ei salli piimaga keedetud putru. Ainult mannaputru, kuid jah, hetkel see ainult unistus:)

Kõht täis söödud ja teekond võis alata... , kuid ohh seda üllatust, olin saanud nina välja pista, kui juba hakkas sadama. Seekord ma vihmale ei alistunud. Amelia oli kenasti sisse pakitud, ja vihm temale miskit häda ei teinud. Otsustasime oma eesmärgi sihile viia. Vahepeal lausa tuiskas vihma näkku ja justkui nagu sein tekkis vahepeal tuulega ette, nii et pidi oma jalad kõhu alt korralikult välja võtma ja korralikult rassima, et mägede tõusud ja tuul ühe korraga alistada.

Kõndisin nagu alati, seda sama rada. Kodu juurde tagasi jõudes oli tuul raugenud ja vihm oli ka järgi jäänud. Kontrollisin korra pisipiiga üle ja kui selgus, et vihm teda märjaks teinud polnud ja ta nii tublisti ilma uuris ja rahulik oli, otsustasin ühe sama tiiru veel teha.

Mõeldud, tehtud...

Kuna tuul enam nii hullult vastu ei vuhisenud, siis mõtlesin oma jalutuskäiku veidi intensiivistada. Lisasin jooksuspurdid. Vahemaad ei olnud pikad, kuid higistama ajasid korralikult. Ja Amelial oli lusti kui palju. Nu mis saab veel vahvam olla, kui emme rassimine , et kaalu alandada, lapsele rõõmu valmistab :)

Kõndisime kokku peaaegu 8 km.

Tuppa tulles serveerisin endale mitte väga külma vee ja võtsin hetkeks aja maha.

Siis asusin tervisesuppi keetma. Potti rändasid kõik need tervislikud asjad, mis mul külmkapis olemas olid.Valmis imemaitsev tsilline kapsa-porgandi-lillkapsa-porru-brokkoli kana hakklihapalli supp:) Hakklihapallid tegin ka ise :)

Kui Angelica koju jõudis, oli tema kindlaks sooviks minna suusatama. Nu mis mul siis sai vastu olla. Lõpetasin oma kodused toimingud kenasti ära ja panime taas õue punuma :)

Angelical oli vahva üle pika aja suuskadel olla, ja oi, kuidas ta nautis neid laugeid laskumisi suusamäel .

Mina muidugi vankriga ka sealsamas suurarajal teda saatmas, kaasa elamas ja filmimas, et siis hiljem suusavideod Ambla kooli kehalise kasvatuse õpetajale saata. Rassisime vankriga mäest üles ja alla- taaskord tundsin, kuidas selg märjaks muutus. Loomulikult pakkus see mulle suurt rahulolu, sest tundsin, kuidas rasvad sulavad.

Kokku rassisime maha täna :

15056 sammu, mis teeb kokku 11 292 m ja põletasin ära 798,2 kcal :)

Oli väga sportlik ja mõnus päev.

Hea tunne kohe, et taaskord üks TUBLI päev selja taga....

jätkame samas vaimus....

Väike klõps enne jalutama minekut :) Ja tõestus ka, et ma ei aja jura kõnnitud vahemaadest :)

Need muutused on toimunud detsembrist jaanuarini. Veebruari võrdlus tuleb paari päeva pärast :)

Kuidas asjalood nii kaugele kulgesid, et Angelica Norra koolis õpinguid alustas.

Saabusime Lofootidele lastega 19. oktoobril.
Sel hetkel ei olnud väga veel halli aimugi, kuidas asjalood edasi hakkavad kulgema.
Nimelt õnnestus meil Eesti kooliga jääda koduõppele, mis muidugi tundus alguses päris keeruline olevat. Aga see olukord tundus alguses hullem, kui ta tegelikult oli :)
Norra jõudes oli veel koolivaheaeg ja saime rahulikult kohaneda olukorraga ja ka Angelica sai pärast nii pikka sõitu korralikult välja puhata ennast :)
Kui siis õppetöö peale hakkas, lendasid päevad vuhinal. Sest tegime kõike täpselt sama kaasa, mida tehti Ambla koolis. Osalesime skype vahendusel tundides. Kui skype kõnet ei olnud, olid meil ikka samad tunnid nagu kooliski.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasime ennast kurssi viima siinse elu-oluga.
Märkamatult hakkas meie siinviibimisest täis saama kolm kuud. Aga Norra riigil on omad seadused. Sa ei tohi riigis viibida aasta jooksul rohkem kui kolm kuud, kui sul puudub elamisluba. Niisiis hakkas meie turisti staatus otsakorrale jõudma, aga Eestisse kohe kuidagi naaseda ei soovinud. Sest soov, et pere koos oleks, oli suur.

Mis siis muud ikka. Oli vaja sammud seada politseisse ja oma siinviibimine registreerida. See õnnestus meil tänu sellele, et meie issi töötab ametlikult Norras ja me oleme abielus. Norra riik hindab väga seda, et pere saaks koos olla ja meile kõigile väljastati tähtajatud elamisload Norra.
Taaskord sai üks asi korda aetud ja süda oli rahul, sai rahumeelselt mööda Lofoote ringi jalutada, kartmata, et keegi kontrolli käigus avastab, et immigrandid on liikvel:)

Aga sellega asjaajamine alles algas..... :)

Kui oled Norra rahvastikuregistris, tekkib koheselt lastel koolikohustus siin...
uurisime ja puurisime siinkõiksugu asju, küsisime Eesti koolist tõendi, et laps ei ole niisama ripakil, aga jah, see ei loe. Kui sa oled Norras, siis pead alustama ka kooliteed Norra koolis.

Tegelikult ma väga hindan sellist riigi poolset suhtumist. Kui oled saabunud riiki teadmata ajaks, siis on õige see, et pead koheselt alustama õpinguid selle riigi keeles :)
Eesti võiks malli võtta- kaoks ära hirm, et eesti  keel välja sureks :)

Niisiis oleme hetkel olukorras, kus Angelica käib korraga koolis kahes erinevas riigis.
Jätkame õpinguid Ambla kooliga, tehes kaasa kõik samad ülesanded, mis kooliski . Ja alates eelmisest nädalast käib Angelica ka Norra erakoolis, kus on norra keele süvaõpe, mis valmistab teda ette selleks , et ta saaks vajadusel tulevikus päris Norra koolis õpinguid jätkata.
 Haridus on loomulikult tasuta!
Suur erinevus Eesti kooliga on see, et norrakatel puudub lõuna ajal soe söök. Lapsevanemal on kohustus kaasa teha võikud või miskit sellist. Magus on keelatud:)

Njaaaaa, olgem ausad, siia tulles ei oleks osanud aimatagi, et lõpuks asjad sellise pöörde võtavad :)
Aga see on väga põnev ja Angelica jaoks väga hariv. Ise on ta väga õnnelik, ja see on minu arvates peamine. Tal on siin palju sõpru, kes teda fännavad. Koolis, kus Angelica käib, on lapsi üle maailma- kõik samas olukorras nagu Angelica, et norra keel on 0 ja inglise keele tase veel väga õbluke, et selles keeles vabalt suhelda. Hetkel siis käib usin norra keele õppimine ja loomulikult õpime sama tublisti edasi ka Ambla koolis. Olen nii siiralt tänulik Angelica klassijuhatajale, kes meiega sellel põneval ja muutusi täis teel kaaslaseks on :) Aitähh õpetaja Signe :)
 Loomulikult kummardused Ambla Lasteaed- Algkoolile ka, et võimaldate meil sedasi koolitöös osaleda :) Kujutan ette, et see on täiesti uudne lähenemine õppetöösse... :)

Elu Lofootidel

Lofoodid asuvad Norra põhjaosas. Asume polaaralal, suvel on meil polaarpäev ja talvel polaaröö :)
Elanike arv on siin umber 25000.
Kliima on siin väga muutlik ja ühtlasi ka väga põnev. Sest tegelikult õhtul magama minnes ei oska ettegi kujutada, mis hommikul ees võib oodata. Jah, ilmateade on küll suhteliselt täpne, kuid oleme Atlandi hoovuse mõjusfääri all, nii et ei tea kunagi, kui kiirelt see ilm muutuda võib:)
Ühe ööga võib maha sadada 30 cm lund ja järgmisel hetkel võib lahistada hullult vihma, nii et lumekuhjadest pole enam miskit järel.
Vihm ja vali tuul on siin sage nähtus- norrakad tavatsevad vihmase ilma kohta öelda, see on ju tavaline, need on ju Lofoodid:)
Tegelikult olen selle ilmaga harjunud- harjunud just sellega, et see nii kiirelt muutuda võib :)

Oleme oma perega üle elanud oma esimese orkaani. See oli 7. veebruaril. Ja see oli Norra ajaloo suurim orkaan. Tuulekiiruseks mõõdeti tipphetkel 90 m/s. Pahandust tegi see palju. Majadel lendasid katused ja osadel koos teise korrusega. Ühel perel oli selline huvitav juhus, et pühapäevaauto (uunikum) oli kenasti pargitud garaazi, peitu heitlike ilmade eest. Kuid jah, paraku sel korral sellest kasu polnud, kuna garaaz lendas lihtsalt minema. Orkaanikahjustusi on siin saarel palju, ehitustöid on nüüd küllaga.
Õnneks piirkond, kus meie elame, siin nii hulluks olukord ei läinud ja meie maja jäi paigale:)

Kus me siis täpsemalt pesitseme?
Elame vanas kalurikülas nimega Stamsund. Nimi on petlik, pole see nii väike midagi, ja minumeelest on see küla mõõtmetelt ikka oluliselt suurem :) .
Suurem linn on meil Leknes. Seal käime sisseoste tegemas ja seal käib ka piiga koolis:) .Leknes on meist 15 km kaugusel.
Jumaldan siinset loodust ja imetlen siin elavaid inimesi.
Alati naerusuised ja rõõmsad on siinsed inimesed. Ameliaga jalutamas käies alati naeratatakse meile ja teretatakse. Hästi stressivaba on olla siin, pidev merekohin, mida jalutades kuulda on, mõjub rahustavalt ja loodus ise on nii ilus, et hoiab mõtted positiivsena:)
Oleme näinud mitmeid loodusimesid. Virmalised on siin selge ilmaga tavaline nähtus:) .Paar päeva pärast orkaani õnnestus meil näha Norra meres vesipüksi:)

Esimene postitus:)

Nunii, lõpuks said asjad nii kaugele, et istun arvuti taga ja hakkan kirjutama päris oma blogi.

Miks ma seda teen?
Ennekõike sellepärast, et olen otsustanud iseendaga karmi ja range diili luua- tegin seda juba pea 2 kuud tagasi muidugi, aga senini on see veidikene logisenud nö.
Minu blogi eesmärk on kirja panna oma emotsioonid ja sündmused, mis mind sellel pikal protsessil saadavad.
Ok, ok, lähen veidi täpsemaks.
Nimelt olen otsustanud saada võitu iseenda üle ja lõpetada selline eluviis ja toitumine, mis on üles seatud emotsioonidele. See ei vii mitte kuskile..... samas,miks ei vii? Viib ikka küll-  mind viis see suure ülekaalulisuseni- ja ei ole just eriti meeldiv tunne.
Olen terve oma elu olnud selline veidi kobedam tüdruk, oli ka periood, kus olin ikka väga kõhna, kaaludes 58kg, aga siis olin kõigest 15 aastane. Üldjoontes on minu kaal kõikunud nagu jojo efekt.
Kõige vähem olen oma täiskasvanud elu jooksul kaalund 78 kg,seda oma keskkooli lõpupeol ja suurim kaal oli 2014 a septembris, kui sünnitasin oma teise lapse. Sünnitama minnes kaalusin ma 106 kg ja mõned sajad grammid peale. Kuu pärast sünnitust oli minu kaal 98,9kg.Ja see kaal istus mul seljas nagu kõige mugavam riietusese, mida ei raatsi seljast võtta  .... ja nii mitu mitu kuud, kuni lõpuks tundsin, et enam ei jaksa iseendaga mitte rahul olla.
Pöördusin Marek Kalmuse poole ja tellisin toitumis-ja treeningkavad.
Esimese kuuga saavutasin -6,3 kg. See käis kuidagi lihtsalt, kuigi pean tunnistama, et ei jälginud kava 100 protsenti. Ikka rändas suhu valesid asju:(

Esimesel kuul olin tublim ,kui teisel kuul. Teist kuud alustasin küll suure innuga, kõndisin pikki vahemaid ja tegin lisaks veel pilatest, aga nüüd u nädal tagasi sai minust taas võitu see pisike emotsionaalsöödik ja sai taaskord suhu pistetud nii mitmeidki valesid asju.
Aga olukord ei ole õnneks väga katastroofiline- minu kehakaal on tänaseks kokku langend 9 kg.
Minu blogi mõte on see,et see aitab mul järjel püsida.Kui peaksid tekkima mingid isud,siis enne,kui alustan kahe suupoolega mugimist, võtan ette arvuti ja kirjutan ennast tühjaks. Ehk aitab see blogi mul minu suur unistus täita ja olla lõpuks kena ja vormis noor naine.
Tulevikus endal ka hea lugeda- meenutada, kuidas see protsess kõik kulges:)
Hetke kaal siis 89,9
nii,et edu mulle:)





Lisan ka paar pilti.....
ei tee seda väga kerge südamega, sest ikka piinlik on ka. Aga julgesin selline välja näha, siis milles pildid süüdi on:) Nüüd ainult ilusama mina suunas.... ja tselluliit olgu peagi ainult halb unenägu :)

Minu esimese kuu saavutus. -6,3 kg

Mõelda vaid,milline ma välja nägin- hetkel liigun ainult miinuste suunas:)