Ei tasu poolest päevast oma tegemisi blogida, kui päeva lõpuni veel palju aega ja kõike võib juhtuda.)
Niisiis, kui Angelica oli koolist koju jõudnud .... (tal algas täna Norra koolis koolivaheaeg.....juhheiii,saame terve nädala osaleda Ambla kooli tegemistes)
....kui Angelica kõju jõudis, sadas veel lahinal vihma. Nukrus lapse silmades rääkis enda eest, kui kahju tal oli, et suusatama minna ei saa. Tajusin seda nukrust ja ilmselt hakkas ka ilmataadil lapsest kahju, sest ohh seda üllatust, vihm rauges ja isegi päike piilus kuskilt mägede tagant :)
Läksin siin Angeliga juurde ja alustasin vestlust. Küsisin, et mida ta avab sellest, et läheme kontrollime olukorra üle, mis vihm ja plusskraadid suusarajale teinud on. Sain kaugele kostva ja õnneliku hüüde:" Jaaaaaaaaaa, muidugi!!!"
Nii me siis asusime taas teele, suusad kaenlas ja nägu naerul. Sõidu- ja kõnnitee olid justkui lumest puhtaks pestud, tänavavahelised teed olid ülimalt libedad, kuigi peenikest killustikku oli ohtralt puistatud.
Nii me siis kõndisime ja uisutasime, hingest lootes, et suusarajad alles oleks.
Pika uisutamise peale jõudsime lõpuks kohale.
Ja vihm oli küll korralikud puremisjäljed suusarajale jätnud, kuid ometigi oli sellest siiski miskit alles :)
Järjekordne rajaläbimisseiklus võis alata. See oli seekord muidugi märksa ekstreemsem, kuna nii mitmedki kohad rajal olid kiilasjää all. Lisaks sellele olid suured augud lume sisse sulanud raja kõrval, kus vesi mõnusalt oma teed vulises.
Loomulikult olin mina ka seekord vankriga. Ega me siis Ameliat saa seiklustest ilma jätta :)
Imestan siiani, kui hästi Angelica suuskadel püsti püsib. Lausa lust on vaadata, kuidas ta mägedest alla vuhiseb. Nimelt siinsed suurarajad koosnevad enamus jaost tõusudest ja laskumistest, nii et väga nagu puhata ei saa :)
Angelica nautis sajaga tänast sõitu.
Olime mõlemad nii õhinas, et suur uudishimu oli näha, kuhu need rajad edasi lähevad. See eeldas aga seda, et oli vaja lasta alla päris suurest mäest. Tükk aega mõtlesime ja kaalusime, kas minna või mitte. Hulljulge Angelica muidugi arvas, et oleks õige minna :)
Hirmu valmistas mulle see, et mäest laskudes suusaraja kõrval oli kohe järv. Paneb ikka ema südame värisema küll. Tükk aega hoidsin Angelical jopest kinni, et äkki ta ikka ei laskuks, ise veel teise käega samal ajal vankrit kinni hoides. Nii me siis kõõlusime seal nõlval, kuni lõpuks Angeliga hõiskas mulle, et ma ta juba lahti laseks....
Lasin, ja nii ta siis vuhises suurel kiirusel, jõudes minust väga palju ettepoole. Jah, ta jäi püsti! :)
Ja nii me siis seiklesime, aina kaugemale suusakeskusest.Koduküla Stamsundit ei näinud me juba ammu. Jõudsime ikka väga kaugele- aga väga kaunisse kohta. Suurarada kulges ümber järve ja see oli lihtsalt imeline :)
Ainuke asi oli see, et olime juba mõlemad suhteliselt väsinud, ja meil polnud aimugi, kuhu see raha meid lõpuks välja viib. Järgnesime aina tänavavalgustitele, mis suusarajale truuks saatjateks olid, ja lõpuks hakkasid paistma majad:)
Ohh seda rõõmu! Angelica juba kurtis, et tema jalad valutavad ja selg on väsinud. Igati arusaadav, ta oli tublit tööd teinud :)
Lohutasin teda, et veidike veel ja küll me jõuame kohale. Angelica siis naljatas, et äkki oleme me juba Leknesis. Seletasin talle, et see on võimatu. Sellepeale hakkas ta naerma ja ütles, et äkki üldse juba Lofootidelt lahkunud. Saime mõlemad naerda.
Ja juhheiii, jõudsime suure tanavani. Angeliga sai suusad jalast võtta ja suusasaapad tavaliste jalanõude vastu vahetada.
Veidike veel jalutamist ja saime aimu, kus viibime. Meie rõõm oli suur, kui leidsime tuttava tee, mida mööda me kohalikus poes käime.
Igaljuhul väga vahva rännak oli. Kui ma hommikul kõndisin 9631 sammu, siis nüüd kojujõudes oli meil läbitud 16 242 sammu.
16 242 sammu võrdub 12 181 m, kaloreid on põletatud 887 (arvan muidugi,et kaloreid on kulunud rohkem, kuna ega telefon ei tea,nendest tõusudest ja spurtidest miskit).
Õues veetsime täna 2 tundi ja 23 minutit :) Igati tervislik ma arvan.
Angelica on igaljuhul väga väsinud ja pikutab diivanil. Lausus tasasel häälel, et tal tuleb kindlasti täna hea uni.:)
Õhtu saab mõnusa lõpu tervisliku ahjulõhe ja juurviljadega, mis mul hetkel ahjus küpsevad:)
Vat selline põnev seiklus meil :)
Teen telefoni piltidest tühjaks ja kui me uuesti sellele retkele läheme, siis teeme uued jäädvustused :)
Nüüd tuleb ainult lund oodata, kuna ilmselgelt paari päevaga on need rajad haitunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar