Täna ma võtsin ennast kokku ja kirjutan mõned read.
Niisiis minu postitus saab seekord postitatud Eestist. Jah, paraku on asjalood sedasi, et juba kahe päeva pärast alustan tagasisõitu Norra poole.
Tegelikkuses tunnen suurt rõõmu, et saan tagasi minna, sest siis suudan ennast ka taas kokku võtta.
Mida mõtlen kokkuvõtmise all?
Oiijahh, Eestisse tulles ületades kolm riigipiiri, kadus igasugune piir ka toiduga. Mul on seda nii paha tunnistada, mida ma olen endale teinud, kuid me kõik oleme inimesed ja vahest tekkib perioode, kus emotsionaalsöödik meist võitu saab.
Oi, ma ikka andsin hammastele korralikult valu.
Mida kõike ma selle kahe nädala jooksul sisse ei söönud.
Sain elu parimat martsipanitorti süüa, mille peale mu maitsemeeled lausa nurru lõid, me saime oma sushi :) Me küll ei läinud restorani nagu alguses plaanisime, kuid suur vaagen sai koju tellitud- nu ja see kadus nagu hetkega :)
Tänu oma kalli sõbrantsi soovitusele jäi see kojutellitud sushi viimaseks :) Ostsin endale kõik vajaliku, läbisin kiirkursuse Aini ja Kata juures ja nüüdsest hakkan ise sushisid kokku keevitama :) Esimesed katsetused said juba Varangul tehtud ja kõht sai korralikult punni söödud :)
Järgmine etteaste on juba Norras oma mehele :)
Söödud on selle kahe nädala jooksul rohkem kui küll....
Kas ma tunnen ennast halvasti?! Loomulikult kriibib see hinge, et oma isudele alistusin. Kuid see ei ole lõpp, see oli ainult nö väike komistamine, mis mind ilmselgelt nii mõnedki trepiastmed madalamale kukutasid. Aga, see ei tähenda seda, et ma käega löön.
Jätkan oma pika teekonnaga ja tean, et saan sellega hakkama....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar